We’ve updated our Terms of Use to reflect our new entity name and address. You can review the changes here.
We’ve updated our Terms of Use. You can review the changes here.
/
  • Streaming + Download

    Purchasable with gift card

     

1.
Sõnad 04:40
Tuksub hetkeidee, mõte lenneldes: too hetk on pinev, omamoodi hullumeelne 0-gravitatsioon tunne, ma lendlen mõttes, oma tundes, ja kui hekt kord lõppes, jäävad järelkajad, sunded sunduslikud kohustused kohustustes ja jäägu mulle mu anded, oskus olla lõputustes. Kui taevas lendlen kui taevas sinine, päevakuma, kui ei tunne, mida tunnen kõik ühtlaseks värvituna, kui vajun värvilisse unne, see mu vaibuv sõna. Vaibuv sõna Kõik ühe hetke keskel. Kõik on retkel... Mu süda juba peksleb… Selles hetkes on mu mõtted On luuleskeemide tehted On virtuooside võtted Nii ma ekslen ja loen neid tekste Liialt palju asju kinnitatud Liig palju olen valet süljan'd liig palju olen hüljan'd Ei paradiisi pääse ma, ta tee jääb avamatuks, Et loojariiki pääseda, mul jäävad vaid mu jutud Võtta sõnast, kui härjal sarvist ja visata sõnu õhku ja tuulde, Luule sümbolid ja märgid Ma veerin neid riime, kuniks tulevad piirded ja kadun'd selgemõistuslik aru siis taevast appi palun Kõik ühe hetke keskel. Kõik on retkel... Mu süda juba peksleb… Selles hetkes on mu mõtted On luuleskeemide tehted On virtuooside võtted Nõnda ekslen ja loen neid tekste. Kuula, kuis selles riimis sured, ses riimide tules oled... Vaim kosmosesse mehita ning võta tähed, kuid piisavalt vähe, et piisavalt palju ütelda On teised distantsid, printsiibid, mis mõttekinnisuses end ei ilmuta... Luuleloome on puhas metafüüsika! ... Kõik ühe hetke keskel. Kõik on retkel... Mu süda juba peksleb… Selles hetkes on mu mõtted On luuleskeemide tehted On virtuooside võtted Nii ma ekslen ja loen neid tekste
2.
Sammud reas 04:14
Sammud reas, tunnistatud vead parem olgu, sest kui võtad võlgu, pead maksma tagasi. Meeles pea, et kõik on mööduv- ka see lugu siin, oled löödud,kui ta läbi, aga kõigega on paraku nii. Sammud reas, tunnustatud head ja halvad, ära halba salga, sest ta on osa sinust, sa tea. Ja parem tee, sest hiljem kahetsed, kui on läbi... Läbi kõhklus, kaikus. Vaikus, valehäbi, Mul on sammud reas, jalad ees uksest välja kord minema pean. Kõnni, tunne, tunneta, loe, kuula: ka ilma õnneta looja võib olla selle tooja. Kuidas? Lihtsalt, sest kõik on vastandid, andes sama vastuse ja nii alati. Ja kes sellest seisust võidab? Vaid see, kes näeb, et iga kord kui hall argipäev saab lõpu, mind tabab nõtrus: ma taipan, et läbi valu käib naer, et läbi rahu käib võitlus. Ma olen siia tulnud valgustama ennast ja teid, sest oleme ju niigi õed ja vennad ja iga hea sõna on kui osav leid mis suuremast mõttest kaugele lennand' Sammud sean, jälle, kui vastust küsida, jätan vastamata, kuid ehk teeviida osutan. Sammud reas, kerged on read tulema, kuid saatust nean, et kerged ka surema. Ja siin on võrdlusmoment, et iga hetk võib olla korduvmuster suurest kangast, mida ajaloona tunned. Avab see arusaam uksed, et oleme kui roosiõis, avab õied, õitseb, närtsib, osa saades kõigest, mis jäi selle vahele. Osa saades kõigest, mis me elult tahame. Elu pakub kõike, sa võta ja vali, nutune nali vaikus vali rõõmsameelne halin... Aga kui püüad korraga kõike, ei saa midagi. Me saatus on olla üks, on käia üht rada, neid on tuhandet' sada, suu lõhki ajab suur tükk.... Sammud reas kõnnin siin-seal, jalajälgi vean ja jalgu kaasas, Ja lõppkokkuvõttes, kõnnid neid teid ja tunned, et sa mitte midagi ei määra. Ja lõppkokkuvõttes iga uus leid on tunne ja küsimus, miks küll sõnu väänan? Miks küll...Miks neid sõnu väänan? Mul on sammud reas Ma olen siia tulnud valgustama ennast ja teid, sest oleme ju niigi õed ja vennad ja iga hea sõna on kui osav leid mis on suuremast mõttest kaugele lennand'
3.
Teinekord räägitakse, et seotud olla räppmuusika musta kultuuriga, aga küsimus küsida tuleb, et mis pole? Väga sügavale ulatuvad juured, erinevas keeles eksisteerivana. Kui seda kuuled, siis kõnnid tulitavail sütel, Tõmban taevasse jutte ja ütlen, et on langevad. Langetõbiste paraad käis läbi hip-hopi kõlakasti. Raadiost liiga palju paska lasti. Öelgem ausalt, et see pole see õige asi, mida kuulatud sai ajast vanast, ma pole elanud kuldajas, õiges paigas, ent südames leidis see õige koha. Muusika ja luule sümbioos on koos surmav kombinatsioon igale kõrvale. Kui seda kuuled ja kohtad kuula, mida pritsin välja sulest, siis oled seal, kus mitmerindelised tuled. Ei istu enam rahulikult sohval, ei kuula stereost. See on sõjatander, oled osagi sina sellest loost. Osa hiphopi marsist, väsin‘d oled sinagi ju farsist, millega rikutakse süvamõtteline aines. Sest mustade bluusist, kollaste konfuutsist, valgete kunsti, on mitmekihilised sõnaraied nüüd elimineeritud. Mis juhtus meie kõigi muusaga, kes rahakohvriga meid vägistas. Paljud mehed jooksidki õnge, hiljem niit suu läbistas. Enam midagi tarka ei ütle, nende hip-hop nad häbistas. Keerulised seisud, seisan ühe jalaga hauas, teise jalaga maa peal. Pole ikka seda neidu üles leidnud, kes hip-hopina külastab mind iga päev. Ootan veel kaua, kuniks teda näen. Keerulised seisud. Öeldakse, et mida vanem vein, seda parem. Ent ometi tõdeme, et jumal kõnnib kummalisi teid, mu silmis on säde. On nii iga muusikastiiliga, et alati suudetakse kõik hea ruineerida. Kui küsimus on rahas, siis minu jaoks pole see probleem, sest alati on neid, kes lähevad musta teed. Alati on neid, kelle jaoks parem seis, trepiaste üleval, võtab küüdi, arusaamatult ümber on püünis, räägib vaid sellest palju kulda kraabib küünis. Ei ole maha müün‘d end igamees, ent pakutakse kõigile. Oled kui paranoiline, pagev küülik. Kes põgeneb kuradi eest. Kolm tilka verd hüübib üsna kähku. Ja näe! See on järjekordse hip-hop-hinge matus. Kui ütled tänapäeval, et oled osa temast, tunned end seotuvana. Siis seostatakse sind osakesena kõigest sellest pasast. Vabandan väljenduslaadi, kuid ei mõista siiamaani, kui kiirelt maha müüdi mõned vennad. Kraabin vana vinüüli, ent ometi pean tõdema, et uued veinid võivad olla väga head. Rüüpan mõlemat. Keerulised seisud, seisan ühe jalaga hauas, teise jalaga maa peal. Pole ikka seda neidu üles leidnud, kes hip-hopina külastab mind iga päev. Ootan veel kaua, kuniks teda näen. Keerulised seisud. Ja millal tuleb ta, ütleb isiklikult mulle mõned sõnad, kui ilmutuslik jumal? Tuleb ja kaob. Või tuleb temagi kord kohver õlal? Kas siis minagi pea pakku, käed raudu, trumbid lauale laon? Lihvin laudu, olen justkui suure suuga dinosaurus, kes on pandud sööma liiga väikest almust. Aga palun, hip-hop, kuula ära minu palvus.... Kuula ära mu palvus.
4.
Kurjus 03:18
Klikk klikk lahti maatriksist lahti vaakumist. Kukk lukku, sõrm ja päästik. PÄO- ohtlik. Lapsed minge tuttu, piisab kuulist, paarist. Maha lastud paraadnanaabrid, nad on igavesse unne uppun'd. Püstolid, parimad sõbrad. Valged riided seljas, kuid nägemata hommik. Ometi tunnevad need retsid, end liigagi hästi, et neid kotiks. Siis veel paar röövi, relvastatud meeste löögid näkku, paar peksu makku. Iga löök on isemoodi, soovid või ei soovi tunda löögirühma katku? Kui ei, siis tea, et kuritöö igavest' jätkub. Kuniks viimnegi küünik on kogenud pättust. On kogenud pättust... Teile meeldib mängida tulega, surma relvana käes hoida, teada, kes on hetkevõimu omaja. Ent järeldusi tegemata võivad asjad halvasti lõppeda. Klikk klikk, Lahti vaakumist, lahti kuulist, pauku kuulis pool huudist. Keegi sai tabamuse linnaruumis. See on saatus vist, et mõnel on võim ja teisel ei ole. Et mõni võib, ent teine mitte. On sedagi vaid kuniks keegi teine pärib trooni. Nõnda kestavad allilmakartellid, sest loodus tühja kohta ei salli. Ja pole midagi teha, sest olelusvõitlus loomsele tasemele viidud- kadunud voorus, ausus, siirus. Võimu võtnud külmus, kalkus, viha, pole 90ndatest suurt midagi muutunud... Kus on lubatud suursaavutus? Kaine kaalutlus? Õilis rahvuslus? Sedagi on vaid üheks õhtuks. Ikka loeb suu suurus, kuulsus, pole häältest puudus. Ja räpased poliittrepid üles nopin, löön jalaga alla need sealt, sest mäng käib nüüd kõrgemal: pintsaklipsuga, maksuga ja enamasti paksuna. Ja ikka keegi kuskil jahu keedab, püssi paugutab, kuuliaugustab, tulevahetust alustab. Kuule neelad, Seadus keelab, aga keda see seadus ikka takistab, kui isegi loojad vaatavad mööda. Teile meeldib mängida rahvaga, võimu külmrelvana käes hoida, teada, kes hetkel raha omaja. Ent järeldusi tegemata võivad asjad halvasti lõppeda. See on kurjus.
5.
Tänavalambi valguskuld on toonud taevasse poolkuu. Kuu pole täis, pole und- ta sööb alles roogu. Käib kell, kui süda tuksub. Ta hell osuti vaid sekundiks on lukus. Ei anna aega, elu on kui virve- üks silmapilk, kui õhkõhuke kirme, Ta on habras, kuid raske osuti haamer mind tabab Igas tähes, hetkes on aina lähemal. Ta kannab maski, selja tagant on hele, eest on must- ta surmatantsu tantsib, ei leia rõõmu tema tulekust. Aeglaselt marsib, mõttes on minulgi matus. Ta võib olla nii veetlev, et nii mõnigi peab teda eluks. On ta surma maskiga elu või elu maskiga surm, toob vaid rohkem segadust. Taipad ta nägu alles siis, kui peetud on su verepulm ja tehtud on viimast vaatust lõpetav kummardus. Elu on kui hõbepeeker, mille kustutame janus. On kui hõbeseekel, mida kaotada on valus. Tänavalambi valguskuld on toonud taevasse poolkuu. Kuu pole täis, pole und- ta sööb alles roogu. Kõnnin vanemas linnajaos, kukil on kaos. Et tuul mu taldadelt kaoks, on vaja midagi enamat kui vaip, mille kandade jaoks laod. Puuhaod kütteks visatud- tuld on lõkkesse lisatud. Kõnnin ja kui oleks linnajagu põlenud, Oleksin võõra planeedi hull, kes midagi ei näinud, ega anna tunnistust. Öösel sõna on kallim salm salmiks, on end näidanud öine allilm, Tallinn, seal sõna valmib. Sõna, mis enne unneuppumist on püüd, on hüüd kuule. On nüüd suurem. On nüüd öö vastuluure päevale, kes saadab öö tuulde. Päev tervitab ja iga kord muie on huulel. "Ma su riimi lõpetan, saadan unne ja panen mõtlema muule" Veidrad teed on veidrad need. Kes? Keda võid kohata öösel kõndides Taeva juveel, tähesära kaelakee. Annab aimu tähtedest ja suurimast loogikast, korrastatuse šedööver, mis inimmõistuse poolitab. Koolitab inimene end sellest, mis on olnud juba enne, ise midagi loomata. Me oleme vaid sisend, võtame ja teeme. Peaksime viisakalt paluma, aga kadunud on ammu see reegel. Silmi peegeldav kuukiir võrkkestale tekib. Tõmban koomale jaki, kaugel lendavad hakid. Taskus on tundmatu suveniir, mille teinud öine juveliir on valguskartvast kuukivist. Tegelikkuse kõrb, läheb aeg-ajalt maksma kalliks, tegelikkus peas valmib. Mis on tõeline? See luuletus siin küll pole, kuid ometi olen. Tänavalambi valguskuld on toonud taevasse poolkuu. Kuu pole täis, pole und- ta sööb alles roogu. epiloog: Me vaimset tervist ei saa võtta kuskilt riigireservist ta vireleb kui tuluke ja endi mõtted ulume välja kui ööhundid kuuvalgel kunagi.

credits

released July 3, 2013

license

all rights reserved

tags

about

Gavrilo Printsiip Tallinn, Estonia

vokaal -
Henrik Rakitin,
Madis Nahkur.
trumm -
Johannes Valdma.
kitarr -
Johan Nestor.
bass -
Kristian Kaiva.

contact / help

Contact Gavrilo Printsiip

Streaming and
Download help

Report this album or account

If you like Gavrilo Printsiip, you may also like: