1. |
Sõnad
04:40
|
|||
Tuksub hetkeidee,
mõte lenneldes:
too hetk on pinev,
omamoodi hullumeelne
0-gravitatsioon tunne,
ma lendlen mõttes,
oma tundes,
ja kui hekt kord lõppes,
jäävad järelkajad, sunded
sunduslikud kohustused kohustustes
ja jäägu mulle mu anded,
oskus olla lõputustes.
Kui taevas lendlen
kui taevas sinine, päevakuma,
kui ei tunne, mida tunnen
kõik ühtlaseks värvituna,
kui vajun värvilisse unne,
see mu vaibuv sõna.
Vaibuv sõna
Kõik ühe hetke keskel.
Kõik on retkel...
Mu süda juba peksleb…
Selles hetkes on mu mõtted
On luuleskeemide tehted
On virtuooside võtted
Nii ma ekslen ja loen neid tekste
Liialt palju asju kinnitatud
Liig palju olen valet süljan'd
liig palju olen hüljan'd
Ei paradiisi pääse ma,
ta tee jääb avamatuks,
Et loojariiki pääseda,
mul jäävad vaid mu jutud
Võtta sõnast, kui härjal sarvist
ja visata sõnu õhku ja tuulde,
Luule sümbolid ja märgid
Ma veerin neid riime,
kuniks tulevad piirded
ja kadun'd selgemõistuslik aru
siis taevast appi palun
Kõik ühe hetke keskel.
Kõik on retkel...
Mu süda juba peksleb…
Selles hetkes on mu mõtted
On luuleskeemide tehted
On virtuooside võtted
Nõnda ekslen ja loen neid tekste.
Kuula, kuis selles riimis sured,
ses riimide tules oled...
Vaim kosmosesse mehita ning võta tähed,
kuid piisavalt vähe,
et piisavalt palju ütelda
On teised distantsid, printsiibid, mis mõttekinnisuses end ei ilmuta...
Luuleloome on puhas metafüüsika!
...
Kõik ühe hetke keskel.
Kõik on retkel...
Mu süda juba peksleb…
Selles hetkes on mu mõtted
On luuleskeemide tehted
On virtuooside võtted
Nii ma ekslen ja loen neid tekste
|
||||
2. |
Sammud reas
04:14
|
|||
Sammud reas,
tunnistatud vead
parem olgu,
sest kui võtad võlgu,
pead maksma tagasi.
Meeles pea,
et kõik on mööduv-
ka see lugu siin,
oled löödud,kui ta läbi,
aga kõigega on paraku nii.
Sammud reas,
tunnustatud head ja halvad,
ära halba salga,
sest ta on osa sinust, sa tea.
Ja parem tee, sest hiljem kahetsed,
kui on läbi...
Läbi kõhklus, kaikus.
Vaikus, valehäbi,
Mul on sammud reas,
jalad ees uksest välja kord minema pean.
Kõnni, tunne, tunneta,
loe, kuula: ka ilma õnneta looja
võib olla selle tooja.
Kuidas?
Lihtsalt,
sest kõik on vastandid,
andes sama vastuse ja nii alati.
Ja kes sellest seisust võidab?
Vaid see, kes näeb,
et iga kord kui hall argipäev saab lõpu,
mind tabab nõtrus:
ma taipan, et läbi valu käib naer,
et läbi rahu käib võitlus.
Ma olen siia tulnud valgustama ennast
ja teid,
sest oleme ju niigi õed ja vennad
ja iga hea sõna on kui osav leid
mis suuremast mõttest
kaugele lennand'
Sammud sean,
jälle, kui vastust küsida,
jätan vastamata,
kuid ehk teeviida osutan.
Sammud reas,
kerged on read tulema,
kuid saatust nean,
et kerged ka surema.
Ja siin on võrdlusmoment,
et iga hetk võib olla korduvmuster
suurest kangast, mida ajaloona tunned.
Avab see arusaam uksed,
et oleme kui roosiõis,
avab õied,
õitseb, närtsib, osa saades kõigest,
mis jäi selle vahele.
Osa saades kõigest,
mis me elult tahame.
Elu pakub kõike,
sa võta ja vali,
nutune nali
vaikus vali
rõõmsameelne halin...
Aga kui püüad korraga kõike,
ei saa midagi.
Me saatus on olla üks,
on käia üht rada,
neid on tuhandet' sada,
suu lõhki ajab suur tükk....
Sammud reas
kõnnin siin-seal,
jalajälgi vean ja jalgu kaasas,
Ja lõppkokkuvõttes,
kõnnid neid teid ja tunned,
et sa mitte midagi ei määra.
Ja lõppkokkuvõttes
iga uus leid on tunne
ja küsimus,
miks küll sõnu väänan?
Miks küll...Miks neid sõnu väänan?
Mul on sammud reas
Ma olen siia tulnud valgustama ennast
ja teid,
sest oleme ju niigi õed ja vennad
ja iga hea sõna on kui osav leid
mis on suuremast mõttest
kaugele lennand'
|
||||
3. |
Hip-hop teooria
03:52
|
|||
Teinekord räägitakse,
et seotud olla räppmuusika
musta kultuuriga,
aga küsimus küsida tuleb,
et mis pole?
Väga sügavale ulatuvad juured,
erinevas keeles eksisteerivana.
Kui seda kuuled,
siis kõnnid tulitavail sütel,
Tõmban taevasse jutte
ja ütlen, et on langevad.
Langetõbiste paraad
käis läbi hip-hopi kõlakasti.
Raadiost liiga palju paska lasti.
Öelgem ausalt, et see pole see õige asi,
mida kuulatud sai ajast vanast,
ma pole elanud kuldajas,
õiges paigas,
ent südames leidis see õige koha.
Muusika ja luule sümbioos
on koos surmav kombinatsioon
igale kõrvale. Kui seda kuuled ja kohtad
kuula, mida pritsin välja sulest,
siis oled seal, kus mitmerindelised tuled.
Ei istu enam rahulikult sohval,
ei kuula stereost.
See on sõjatander, oled osagi sina sellest loost.
Osa hiphopi marsist,
väsin‘d oled sinagi ju farsist,
millega rikutakse süvamõtteline aines.
Sest
mustade bluusist, kollaste konfuutsist,
valgete kunsti,
on mitmekihilised sõnaraied
nüüd elimineeritud.
Mis juhtus meie kõigi muusaga,
kes rahakohvriga meid vägistas.
Paljud mehed jooksidki õnge,
hiljem niit suu läbistas.
Enam midagi tarka ei ütle,
nende hip-hop nad häbistas.
Keerulised seisud,
seisan ühe jalaga hauas,
teise jalaga maa peal.
Pole ikka seda neidu üles leidnud,
kes hip-hopina külastab mind iga päev.
Ootan veel kaua, kuniks teda näen.
Keerulised seisud.
Öeldakse, et mida vanem vein,
seda parem.
Ent ometi tõdeme,
et jumal kõnnib kummalisi teid,
mu silmis on säde.
On nii iga muusikastiiliga,
et alati suudetakse kõik hea ruineerida.
Kui küsimus on rahas,
siis minu jaoks pole see probleem,
sest alati on neid, kes lähevad musta teed.
Alati on neid, kelle jaoks parem seis,
trepiaste üleval, võtab küüdi,
arusaamatult ümber on püünis,
räägib vaid sellest palju kulda kraabib küünis.
Ei ole maha müün‘d end igamees,
ent pakutakse kõigile.
Oled kui paranoiline, pagev küülik.
Kes põgeneb kuradi eest.
Kolm tilka verd hüübib
üsna kähku.
Ja näe! See on järjekordse hip-hop-hinge matus.
Kui ütled tänapäeval,
et oled osa temast, tunned end seotuvana.
Siis seostatakse sind osakesena kõigest sellest pasast.
Vabandan väljenduslaadi,
kuid ei mõista siiamaani,
kui kiirelt maha müüdi mõned vennad.
Kraabin vana vinüüli,
ent ometi pean tõdema,
et uued veinid võivad olla väga head.
Rüüpan mõlemat.
Keerulised seisud,
seisan ühe jalaga hauas,
teise jalaga maa peal.
Pole ikka seda neidu üles leidnud,
kes hip-hopina külastab mind iga päev.
Ootan veel kaua, kuniks teda näen.
Keerulised seisud.
Ja millal tuleb ta,
ütleb isiklikult mulle mõned sõnad,
kui ilmutuslik jumal?
Tuleb ja kaob.
Või tuleb temagi kord kohver õlal?
Kas siis minagi pea pakku, käed raudu,
trumbid lauale laon?
Lihvin laudu, olen justkui suure suuga dinosaurus,
kes on pandud sööma liiga väikest almust.
Aga palun, hip-hop, kuula ära minu palvus....
Kuula ära mu palvus.
|
||||
4. |
Kurjus
03:18
|
|||
Klikk klikk
lahti maatriksist
lahti vaakumist.
Kukk lukku,
sõrm ja päästik.
PÄO- ohtlik.
Lapsed minge tuttu,
piisab kuulist, paarist.
Maha lastud paraadnanaabrid,
nad on igavesse unne uppun'd.
Püstolid,
parimad sõbrad.
Valged riided seljas,
kuid nägemata hommik.
Ometi tunnevad need retsid,
end liigagi hästi,
et neid kotiks.
Siis veel paar röövi,
relvastatud meeste löögid
näkku, paar peksu makku.
Iga löök on isemoodi,
soovid või ei soovi
tunda löögirühma katku?
Kui ei,
siis tea, et kuritöö igavest' jätkub.
Kuniks viimnegi küünik
on kogenud pättust.
On kogenud pättust...
Teile meeldib mängida tulega,
surma relvana käes hoida,
teada, kes on hetkevõimu omaja.
Ent järeldusi tegemata
võivad asjad halvasti lõppeda.
Klikk klikk,
Lahti vaakumist,
lahti kuulist,
pauku kuulis pool huudist.
Keegi sai tabamuse linnaruumis.
See on saatus vist,
et mõnel on võim
ja teisel ei ole.
Et mõni võib,
ent teine mitte.
On sedagi vaid kuniks
keegi teine pärib trooni.
Nõnda kestavad allilmakartellid,
sest loodus tühja kohta ei salli.
Ja pole midagi teha,
sest olelusvõitlus loomsele tasemele viidud-
kadunud voorus, ausus, siirus.
Võimu võtnud külmus, kalkus, viha,
pole 90ndatest suurt midagi muutunud...
Kus on lubatud suursaavutus? Kaine kaalutlus? Õilis rahvuslus?
Sedagi on vaid üheks õhtuks.
Ikka loeb suu suurus,
kuulsus, pole häältest puudus.
Ja räpased poliittrepid
üles nopin, löön jalaga alla need sealt,
sest mäng käib nüüd kõrgemal:
pintsaklipsuga, maksuga ja enamasti paksuna.
Ja ikka keegi kuskil jahu keedab,
püssi paugutab, kuuliaugustab,
tulevahetust alustab.
Kuule neelad, Seadus keelab,
aga keda see seadus ikka takistab, kui isegi loojad vaatavad mööda.
Teile meeldib mängida rahvaga,
võimu külmrelvana käes hoida,
teada, kes hetkel raha omaja.
Ent järeldusi tegemata
võivad asjad halvasti lõppeda.
See on kurjus.
|
||||
5. |
Öine juveliir
05:32
|
|||
Tänavalambi valguskuld
on toonud taevasse poolkuu.
Kuu pole täis, pole und-
ta sööb alles roogu.
Käib kell,
kui süda tuksub.
Ta hell
osuti vaid sekundiks on lukus.
Ei anna aega,
elu on kui virve-
üks silmapilk,
kui õhkõhuke kirme,
Ta on habras,
kuid raske osuti haamer mind tabab
Igas tähes, hetkes on aina lähemal.
Ta kannab maski,
selja tagant on hele,
eest on must-
ta surmatantsu tantsib,
ei leia rõõmu tema tulekust.
Aeglaselt marsib,
mõttes on minulgi matus.
Ta võib olla nii veetlev,
et nii mõnigi peab teda eluks.
On ta surma maskiga elu
või elu maskiga surm,
toob vaid rohkem segadust.
Taipad ta nägu alles siis,
kui peetud on su verepulm
ja tehtud on viimast vaatust lõpetav kummardus.
Elu on kui hõbepeeker,
mille kustutame janus.
On kui hõbeseekel,
mida kaotada on valus.
Tänavalambi valguskuld
on toonud taevasse poolkuu.
Kuu pole täis, pole und-
ta sööb alles roogu.
Kõnnin vanemas linnajaos,
kukil on kaos.
Et tuul mu taldadelt kaoks,
on vaja midagi enamat kui vaip,
mille kandade jaoks laod.
Puuhaod kütteks visatud-
tuld on lõkkesse lisatud.
Kõnnin ja kui oleks linnajagu põlenud,
Oleksin võõra planeedi hull,
kes midagi ei näinud,
ega anna tunnistust.
Öösel sõna on kallim
salm salmiks,
on end näidanud öine allilm, Tallinn,
seal sõna valmib.
Sõna,
mis enne unneuppumist
on püüd,
on hüüd kuule.
On nüüd suurem.
On nüüd öö vastuluure
päevale, kes saadab öö tuulde.
Päev tervitab ja iga kord muie on huulel.
"Ma su riimi lõpetan, saadan unne ja panen mõtlema muule"
Veidrad teed
on veidrad need. Kes?
Keda võid kohata öösel kõndides
Taeva juveel, tähesära kaelakee.
Annab aimu tähtedest
ja suurimast loogikast,
korrastatuse šedööver,
mis inimmõistuse poolitab.
Koolitab inimene end sellest,
mis on olnud juba enne,
ise midagi loomata.
Me oleme vaid sisend,
võtame ja teeme.
Peaksime viisakalt paluma,
aga kadunud on ammu see reegel.
Silmi peegeldav kuukiir
võrkkestale tekib.
Tõmban koomale jaki,
kaugel lendavad hakid.
Taskus on tundmatu suveniir,
mille teinud öine juveliir
on valguskartvast kuukivist.
Tegelikkuse kõrb,
läheb aeg-ajalt maksma kalliks,
tegelikkus peas valmib.
Mis on tõeline?
See luuletus siin küll pole,
kuid ometi olen.
Tänavalambi valguskuld
on toonud taevasse poolkuu.
Kuu pole täis, pole und-
ta sööb alles roogu.
epiloog:
Me vaimset tervist
ei saa võtta kuskilt riigireservist
ta vireleb kui tuluke ja endi mõtted ulume
välja kui ööhundid kuuvalgel kunagi.
|
Gavrilo Printsiip Tallinn, Estonia
vokaal -
Henrik Rakitin,
Madis Nahkur.
trumm -
Johannes Valdma.
kitarr -
Johan Nestor.
bass -
Kristian Kaiva.
Streaming and Download help
If you like Gavrilo Printsiip, you may also like:
Bandcamp Daily your guide to the world of Bandcamp